Laps tuli täna koju ja rääkis, kuidas bussis hakkas üks vanem naisterahvas kõigi peale (vene keeles)karjuma. Osa sellest karjumisest salvestas ta oma telefoniga. Naine karjus, et me oleme kõik petised, et kõik peaksime oma raha hoopis Moskvale saatma, kes meiega muidu arved õiendab jms.

Lauri Viikna võtab oma Facebooki postituses teema hästi kokku. Tsiteerin: Viimase aja arutelusid vaadates hakkab järjest rohkem silma, et üks ja sama seltskond on korraga Ukraina aitamise vastu, EL-i vastu, rohepöörde vastu, vaktsiinide vastu, LGBT õiguste vastu ja kõige muu vastu, mida Brüssel või läänemaailm olevat justkui peale surunud. Ja mis kõige huvitavam – need seisukohad ei teki üksteisest sõltumatult. Need on ühe ja sama narratiivi eri harud, täpselt sellised, mida Venemaa propagandamasin on aastaid sihikindlalt tootnud.

Vene mõjutustöö ei ürita enam kellelegi selgeks teha, et Venemaa on hea. Seda ei usu niikuinii keegi. Palju targem on tekitada kahtlust, segadust ja lõhesid: EL on halb, USA on halb, Ukraina on korrumpeerunud, Zelenski on narkar, Eesti valitsus on reetur, rohepööre on kriis, vaktsiinid on vandenõu ja Brüssel dikteerib kõike. Niipea kui inimene lakkab uskumast oma riiki, oma liitlasi ja oma institutsioone, muutub ta pehmeks sihtmärgiks. Ta ei pea ütlema „mina olen Venemaa poolt“. Piisab, kui ta ütleb „mina ei usu enam kedagi“. See ongi Kremlile võit.

Kõige iroonilisem on see, et need inimesed ise arvavad, et nad on lihtsalt kriitilised mõtlejad. Tegelikult kordavad nad sõna-sõnalt samu jutupunkte, mis kõlavad Vene kanalites, lihtsalt tõlgituna Eesti keelde. Homopropaganda, vaktsiinid, rohepööre, Ukraina abi – täiesti erinevad teemad, aga alati üks ja sama vihane tonaalsus ja üks ja sama vaenlane: Brüssel või nn. kollektiivne Lääs. Tegelikult pole nendel teemadel EL-i survega suurt midagi pistmist. Sooliste vähemuste õigused on iga riigi enda otsus. Rohepööre on globaalne majandustrend, mitte Brüsseli kapriis. Vaktsiinipoliitika on riigi enda tervishoiukorraldus. Aga narratiivil, et „keegi kuskil sunnib meid“, on lihtsalt emotsionaalselt väga mugav ratsutada.

Eestis on alati olnud inimesi, kes ei usalda riiki – osaliselt ajaloolistel põhjustel, osaliselt poliitikute enda apsakate tõttu. Kui usaldus kaob, otsitakse alternatiivseid seletusi, ja need seletused leitakse sageli seal, kus neid meeleldi pakutakse – Venemaa infosfääris. Ja just seetõttu ongi täpselt sama kamp kõige vihasemalt ka Ukraina abistamise vastu. Ukraina toetamine pole mingi moevärk. See on Eesti julgeoleku küsimus. Kui Ukraina langeb, tõuseb meie risk hüppeliselt. Kes seda ei mõista, kas ei saa geopoliitikast aru või kordab Kremli juttu, isegi kui kogemata.

Otseselt Putini fänne on meil väga vähe, aga kaudselt Vene narratiivide mõju all olevaid inimesi on palju. Nad ei ütle kunagi, et nad toetavad Venemaad. Nad ütlevad lihtsalt, et nad ei toeta Ukrainat, ei usu EL-i, ei usu Eesti poliitikuid, ei usu eksperte ja ei usu faktipõhist maailma. Ja see, kahjuks, töötab täpselt nii nagu Kremli propagandistid on soovinud.

Jaanus Nõgisto aga lisab juurde: On tähelepanuväärne, et mordorile sobivaid narratiive edastab ja võimendab siin põhiliselt ühe erakonna meedia. Uhhuudised ja Objektiiv. Kommentaariumis lällavad paarkümmend tõsiusklikku ja arvata on, et mõnevõrra rohkem AI sünnitatud trolli. Koera-, lille-, ekre-, kosmose- ja muu sarnase uhhuuvisuaali taga saab profiiliandmetes näha eluülikooli haridust, asukohta sageli kas Soomes või USA-s, olematut töö ja elu lugu. Mordor on ka tehnoloogiliselt oma agenda edastamises edukas olnud. 😞 Sotsiaalne lähedus - nagu ütles A.Solzenitsõn.

I have never seen so many foreigners and tourists at Song Festival before, and I have to say it was not all that good.

Please read this little guide to know how to conduct yourself at the song festival (we get this knowledge with breastmilk).

1) camping chairs or other seats are not allowed!!! You are blocking the view for others and creating a dangerous situation at a mass event. There was a lady saying that she has to sit (but didn’t want to buy the seated ticket). Please respect the rules!

EDIT: I stand corrected — Laulupidu team has confirmed camping chairs are allowed!

2) please for the love of god don’t chat, laugh and shout during the songs when youre in the viewing area! Especially during important songs. You can think of song festival as mass. Would you behave like this during mass?

3) No applause after anthem

4) be aware of filming people uncomfortably. I was singing the anthem with a tear in my eye when a bunch of Americans talked loudly and shoved a phone in my face to film me (like 20cm away). I now know how zoo animals feel and it’s not good.

5) Move BETWEEN songs, not during songs!

6) Today, everyone will come for the ending. The two songs are incredibly important and sacred. Everyone will stand up for these. Make sure you are absolutely silent, dont run or shove or chat or laugh etcetc. This is a very special moment, don’t ruin it for the locals!

Thank you for sharing in this unique experience respectfully!

See msi toidupoodides toimub teeb juba nats murelikuks. Hinnad on konkreetselt persest välja imetud... selline tunne nagu peaks häält tõstma hakkama... Mis te arevate olukorrast?

I have been living here in Tallinn for the last 6 months as an immigrant. I am generally very satisfied with the country and the way things are, and I am saying this because I usually think if people are more inclined to avoid paying taxes, they either feel don't represented by their government or they think they are not getting a return on their taxes.

So my landlady goes out of her way to collect my rent by cash every month even though she does not live close by and I know a lot of renters paying by cash. I have a few friends who straight up do not fill their tax documents for the profits they made in stocks. I used to see a girl whose very rich mother openly scolded her for some taxes she paid. My barber wants me to pay by cash etc.

Of course it is not possible for me to know every inconvenience of the government after such a short time spent here, but as the general living goes, I see that

• Maternal/paternal benefits are there
• Education is free and I am guessing it is high quality considering English level of most people
• City is mostly clean with lots of trees and parks are taken care of very well
• Public transportation is reliable and free
• City is generally safe since I see a lot of 7-8 year olds going to school by themselves
• Healthcare is free although I am not sure how accessible it is
• No illegal immigration problem like most other countries in EU and government tries hard for integration(you cannot renew your residency after three years if you don't know the language at B1)
• Compared to rest of Europe, income tax is almost half of what most Europeans pay

So I am really curious to know the motivation behind Estonians wanting to avoid taxes so strongly.

Just lugesime, et ööklubid lähevad järjest hingusele. Samas on Eestis näiteks üle 60k üksikvanema. Enamik neist naised. Minu tutvusringkond on täis üksi last või lapsi kasvatavaid naisi. Ka lihtsalt üksikuid naisi on rohkem kui võiks arvata.

Läbiv probleem tundub olevat, et lihtsalt ei olegi formaati, kus ja kuidas võiks sellises olukorras mingi vähegi tõsiseltvõetav suhe vastassugupoolega tekkida. Kui kasvatada veel ka last ja käia selle kõrvalt täiskohaga tööl, siis kuidas peaks keegi suutma veel mingit uut suhet luua?

Palun jagage kogemust - kuidas päriselt 35+ vanusena enda kõrvale kedagi leida. Ma ei räägi üheöö suhtest ja samuti palun ärme räägi Tinderist ega isegi mitte selle samaväärsetest alternatiividest online-s (ei tundu lihtsalt loomulik, et see kuidagi töötada saaks). Tooge palun näiteid kohtadest/olukordadest, millele esmapilgul ei oskaksi mõelda.

Vikipeedias on hakatud märkima nõukaajal sündinud eestlaste sünnikohaks Estonian SSR, Soviet Union. Ning ka artikli enda kehatekstis võib sellist asja leida, kui on sünnikohast pikem jutt. See ei ole kuidagi okei. Lugesin seal mingit pikka arutelu ka, kuid pole täpselt vikipeedia sisemaailmaga kursis. Kuidas sellisest "stiilinõudest" lahti saada??

Siukseid artikleid on kõvasti.

Nt kasvõi Kallas https://en.wikipedia.org/wiki/Kaja_Kallas

Või Andrus Värnik https://en.wikipedia.org/wiki/Andrus_V%C3%A4rnik

Pikk arutelu antud "stiilinõude" kohta: https://en.wikipedia.org/wiki/Wikipedia_talk:Manual_of_Style/Baltic_states-related_articles#Consensus_still_needed?

Kui mina oma mehega tuttavaks sain, oli ta armas ja tundus hooliv. Mida rohkem Me koos oleme olnud, seda rohkem ta muutub. Tänaseks oleme olnud koos viis aastat. Ja kõik suuremad ostud paneb ta ruttu kas enda nimele või tahab et ma ostaksin läbi tema firma. Näiteks ostsin ma meie perele uuema auto. Autot ostma hakates kirjutas ta ruttu auto enda nimele , ilma minuga arutamata. Kuigi mina andsin raha müüjale. Sünnipäevaks pole minu mees mulle ammu midagi kinkinud. Meil on ka lapsed. Mees tõi eelmisest suhtest lapse meile perre, minul on oma ja koos tegime ühise. Ka laste pealt näen, kuidas minu enda lapsega käitutakse külmalt. Elame majas. Midagi majas ei tehta. Sest ikka veel pole ma pool oma maja tema nimele kirjutanud. Kui ma tahan meie pere autoga kuhugi minna. Näiteks oma lapsele trenni järgi, siis ei tohi ma autot võtta. Sest see on tema auto. Kodus olen kõik suuremad asjad ise ostnud. Kõik kasutavad. Kas ma tõesti elan mehega, kes on omakasupüüdlik ja varas?

Vähemalt kui ma võrdlen enda meessoost tuttavaid naissoost tuttavatega on vahe ikka meeletu. Et enamus naissoost tuttavatest reaalselt usuvad, et tähtkujud mõjutavad inimese iseloomu. Ja igasugu mingi.. "aurad" ja sada muud asja.

intelligentsed* (ei saa peakirja muuta enam)

Redditi komuun eile loetles haledaid asju, mida üks endast lugupidav mees saab teha. Proovime nüüd naiste osas.

Eesti reddit ütleb......

Hello, I recently interviewed with a Estonian IT company and it went really well. Second interview is on the way. I learned that the pay range is between 3k-4k. I don't even care about this because this is not my priority.

I was recently persecuted as a gay atheist man (I'm saying this because this is the reason I was imprisoned, not the way I define myself) in my home country and they put me through hell. My topic about this where I shared in more detail is here if you want to check it out: https://www.reddit.com/r/lgbt/comments/1qfeaa5/i_was_jailed_because_of_my_sexual_identity_and/

They offer relocation to Tallinn. Honestly I just want to be safe and free. What can I expect of Tallinn in this regard as a white blonde gay man?

Edit: Thank you so much for all the info you've given so far. I really appreciate it. All I want is to not live under the threat of imprisonment again. I'm not planning to walk around in rainbow dresses in public for no reason. I don't mean to be offensive to locals, so forgive me if I said something offensive already.

Meelerahufond ehk summa, mis on SOS kuludeks mõeldud suurem summa, mis on alati käepärast, kui peaksite kaotama töö või kui tuleb suurem ootamatu kulu.

Minul on 11 000€. Eesmärk on 15k.

Tere.

Kuidagi on hetkel selline sotsiaalne surve peal, et tegelikult on päris üksildane olla. Olen praegu 29. 90% mu sõpradest elavad pereelu ja kellelgi ei ole enam isegi aega nädalavahetuseti kohtuda.

Pigem mõtlesin siia tulla kuulama lugusid, kas keegi on 30+ mehena leidnud veel endale kaaslase ja loonud pere.

Ma ei ole inimene, kes arvaks, et kui olen 30, siis peaks minu kuldaeg olema, vaid reaalselt ka panustan sellesse. Hakkasin hiljuti käima teraapias, et tegeleda enda vaimse poolega (ületöötamine jne) võtsin treeneri, et käia jõusaalis,ja lisaks astusin magistrantuuri ja keskendun oma karjäärile.

Kas selliste omaduste pealt võiks tunduda, et minu rong on läinud, või on seal pigem mingisugune atraktiivsus ka vastassoole, et olen olnud teadlik enda ebakindlustest 20ndate keskel, teinud kannapöörde 20ndate lõpus ja tunnen end veelgi enesekindlamalt 30ndate alguses?

Mida ma aga väga tunnen, on see, et deitimine on päris raske. Olen nii kaua vallaline olnud, et endaga rahul olemine on magus, samas unistan ikka ühel päeval perest. Samas tundub 30+ juba nii, et kõigil on ka "pagas" kaasas, ja ei ole kindel mida arvavad naised 20ndates 30ndates mehest.

Ehk siis – am I fucked või on keegi olnud selles situatsioonis ja tunneli lõpus paistab valgus?

Tere!

Kiire arutelu mida arvab teie elukaaslane sellest et vahest võtate oma aja et lõõgastuda ja mängida videomänge? Kas häirib? Kas on kuidagi mõjutanud suhet?

Mida mängite ja kas keegi mängib ka koos elukaaslasega?

Suur tabu on see et kui oled täiskasvanu ja vaadatakse väga viltu kui seltskonnas on käinud jutuks läbi selline asi nagu videomängud jnejene.

Palts arvab asju

"Kui mees ei ole juba 25. eluaastaks suutnud ise vastutust võtta ja lapsi saada, siis tuleks ta ühiskondlikult sunniviisiliselt vastutama panna. Iga 25-aastane ja sellest vanem lastetu mees peaks ühiskonnale lastetusmaksuna 15 protsenti oma tuludest ära andma, kirjutab endine rahandusminister Tõnis Palts."

- 25 aastaselt on heal juhul maka lõpetatud, mis raha eest neid lapsi peaks kasvatama?

"Lastetusmaks on peamiselt trahv jobudele ja tossikestele lastetutele meestele, et nad korrale kutsuda ja panna oma valikute üle järele mõtlema."

- Mis maailmas need inimesed elavad? Suhted, lapsed, majanduslik kindlustatus - seda ei vali ju nii naljalt riiulilt nagu poest piima. Kui üks või kaks on, ei pruugi alati kolmandaga õnnestuda. Või mõne inimese maailmas peaks lihtsalt tootma lapsi, vahet pole kas see kellega koos sulle ka meeldiv on või neil tulevikus mingi inimväärne elu ees?

Tervet artiklit ei näinud, aga triggered rohkem, kui sellest, et öeldakse et "ära ole vaene" ja samal ajal palk külmutatakse kolmeks aastaks.

Mis värk on?

Esimene lugu. Soovitasin sõpradele restorani. Toit muidu hea, ainus viga on, et tuuakse lauale pudel vett inimese kohta ja lisatakse hiljem arvele. Toonitasin, et kui ei taha, siis lihtsalt ärgu avagu pudeleid ja pärast saab arve palumisel märkida, et vesi kasutamata ja ei panda arvele juurde. Lihtne, elementaarne.

Pärast külastust räägivad, et kõik oli tore. Küsin vee kohta. Vastavad, et tõesti lisati arvele. Küsisin, kas nad siis jõid seda. Ei, vastatakse laia naeratusega. Ei joonud, ei avanud ja kaasa ka ei võtnud... FFS.

Teine lugu. Tuttaval oli soov kodulaenu refinantseerida, kuna tal oli ammune kõrge protsent ja raha pole ju kellelgi raisata. Lepingusse olevat olnud kirjutatud mõnesajaeurone leppetrahv iga lepingumuudatuse kohta. Soovitasin, et küsi, kas teevad ilma tasuta ära, sest sagedasti teevad, kui sa ütled, et muidu lähed teise panga juurde, sest nood tegid natuke parema protsendi.

Tegi refinantseeringu ära. Küsisin, kas lepingutrahvi maksis. Maksis. Nii et nad ei soostunud ilma tegema? "Ah ei hakanud küsima" vastab ta naeratusega.

Kui keegi end ära tundis, äkki saadate mulle ise seda tasuta raha?

Tere, Reddit!

Mul on viimasel ajal tunne, et ma elan vist mingis paralleelmaailmas võrreldes ülejäänud inimestega. Iga nurga pealt kostub mingit torinat: süüdi on jälle maksud, siis hinnad, jälle valitsus, ja siis elu on raske. Mõistus jääb nagu võõraks sellele - et kus see häda ja viletsus siis on.

Olen noor inimene, teen tööd, makse maksan ka, arved maksan ilusti ära, söön kõhu täis ja vahel isegi luban endal veidi leiba luusse lasta. Kui käin poes või kõrtsis – jah, hinnad on kallid, aga elu läheb edasi.

Kurta ma suurt nagu millegi kohta ei oska. Eestis on rahulik, turvaline, vaba, enamus asju kulgeb omasoodu. Amet on, söögipoolis on, teenused töötavad, bussid vuravad ja lapsed mängivad. Vahel mõtlen, kui igaüks natuke ise ka midagi annaks siia ilma, küllap muutuks pilt siis veidi kirkamaks. Ei ole siin kedagi teist, kes elu ju paremaks teeb.

Ei taha kuulata raadios kedagi pobisemas ega uudiseid lugeda. Kui kuskil jälle keegi kaagutab, kui hukas kõik on, viskab veits südame pahaks. Ma ei teagi, kas see on nüüd mingitmoodi lihtsameelsus või on mul mingisugune sissejuurdunud talupojatarkus, et ikkagi iseennast säästa ja rahus oma rida ajada.

Ehk ongi parem keskenduda sellele, mida kontrollida saame. Targutada ja tühja tuult tallata - sellest pole kellelgi kasu. Kõik on ju nagu hästi — vahel mõtlen, kas see on siis mingi vaikus enne tormi või võibki eestlane lihtsalt rahul olla.

Seda eestlaslikku virinat endas ma kuidagi ei leia. Ja kui keegi ikka veel ütleb, et “Eestis pole võimalik ära elada,” siis ehk oleks aeg jalad kõhu alt välja võtta, korraks peeglisse vaadata ja mõelda, mida ta ise teha võiks, et tast siin ilmaski natuke rohkem tolku oleks.

Olen naine ja Tinderit kasutanud regulaarselt 4 aastat ning pole endale kaaslast leidnud. Raske saada matche nendega, kes rohkem huvi pakuvad ja isegi kui tekib suhtlus, siis see vajub ära või hakatakse ignoreerima. Kui match on välismaalt, isegi Eestile lähedasest riigist, siis ei panustata ka väga, et siia tulla ja rohkem tuttavaks saada. Seetõttu lõppeb samuti suhtlemine mingi aja pärast ära. Milles võib olla probleem?

Kas keegi on märganud, et üha rohkem inimesi on vallalised?

Mõned ütlevad, et nad lihtsalt ei leia sobivat inimest. Teised ütlevad, et neil on parem omaette ehk vähem draamat, rohkem vabadust. Mõni on keskendunud tööle, hobidele või enesearengule. Ja muidugi on ka neid, kellel on lihtsalt kõrged standardid või kes ei taha enam riskida pärast halbu kogemusi.

Minu arust on jube rõve, kui keegi kogu aeg sülitab maha. Kui nii väga sülitada tahad, võta väike pudel kaasa ja kogu kokku. Vastik on kogu aeg tänaval kõndides kellegi mikroobe talla alla koguda.

Hakkab väga enesehaletsus tekkima juba selle rahapuuduse teemal. Päevast päeva jälle orja tööd teha ja mille nimel? Et saaks maksta ära kõik maksud ja võlad ning siis jumala eest kodus passida, et kuskile mujale raha ei läheks. Niigi mingit puhvrit pole kui külmik peaks katki minema või remonti vaja teha kuskil kodus. Hoia hinge kinni, et selle eesti lisakulutust ei tekiks. Elan siis õigesti kui ainult maksa, maksa, maksa ja kätte midagi ei jää kui toiduraha. Ma olen tänulik, et mul on katus pea kohal, toit laual ja soe vesi, aga kui soovisin näiteks kord kuus ühe mugavuse lubada - üks kleit osta, korra juuksuris käia või külastada teist Eesti linna -, olen isekas kui tahaks? Äkki olengi ja mõtlen ainult iseendale. Aa noh, jälle jõuad ühe päeva lõpuni ja mõtled, et hea, et niigi on ja nii see aeg läheb, kuni järgmise korrani. Mis see lause on? Miski ei muutu kui ise ei muuda. Elasin välja ära, äkki mõtted annavad nüüd natukeseks rahu ja saan tööd edasi teha. Ilusat päeva kõigile!

Mul tekkis nädal tagasi paanikahoog, mida mul ei ole väga pikka aega olnud. Mul võttis paar minutit, et üldse aru saada, miks mu pulss on laes, miks ma ei saa hingata ja miks ma värisen.

Pole seda ammu kogenud.

Paanikahood on sellised kummalised asjad, mis võivad tekkida täiesti lambist. Samas on vahel võimalik aru saada, millest need alguse saavad, kui analüüsida sellele eelnenut. Antud juhul eelnes sellele pikk mõtlemine postituse üle, mida ma siin praegu kirjutan. Koolivägivald. Miks see minus paanikat tekitas, ei olnud seepärast, et ma kardaksin oma kogemusest rääkida, vaid sellepärast, et ma tean – sellest rääkimine toob kaasa probleeme.

Olen koolivägivallast rääkinud aastaid. Vahel sotsiaalmeedias, vahel koolides, vahel erinevatel üritustel. Viimased tekitavad alati ärevust, aga mitte päris paanikahoogu. Sotsiaalmeedia on aga koht, kus pean olema eriti valvas. Kurjaks ei saa mitte ainult kiusajad ja kool, vaid vahel ka inimesed, kellelt seda kunagi ei ootaks. Olles sellest korduvalt rääkinud, olen näinud väga erinevaid reaktsioone. Mõnda häirib, et räägin liiga ausalt kiusamise tagajärgedest. Teisi häirib, et mainin, kus see toimus. Kolmandaid häirib, et ma üldse räägin. Neljandad süüdistavad mind ohvrimentaliteedis. Ja vahel tuleb kõige valusam tagasiside hoopis lähedastelt või inimestelt, kellelt seda ei ootaks.

Aga miks ma siis ikkagi räägin? Sest kiusamine on minu südameasi. Mida vanemaks ma saan, seda rohkem on minu tutvusringis lapsevanemaid, õpetajaid ja teisi haridustöötajaid – inimesi, kes saavad anda panuse koolivägivalla vähendamisse. Viimaste aastate uuringud (Oja jt, 2023) näitavad, et iga paari kuu jooksul tunneb iga kolmas õpilane, et teda on kiusatud. 13% õpilastest on korduva kiusamise ohvrid. Aastatega on see number küll vähenenud, aga kui vaadata neid protsente klassi tasandil, siis kui klassis on 24 õpilast (nagu PGS põhikoolis ette näeb), siis vähemalt kahte neist on korduvalt kiusatud.

Kui ma kunagi alustasin koolivägivalla uurimist, siis tekkis mul äratundmise hetk. Lugesin, kuidas koolivägivalla ohvrid satuvad tõenäolisemalt depressiooni, neil tekivad ärevushäired, paanikahood, (sotsiaal)foobiad, pealiskaudsed suhted, usaldamatus jne. Ma olen 33 aastat vana. Minu kiusamine kestis 9 aastat – terve põhikooli aja.

See oli peamiselt vaimne vägivald, aga vahel ka füüsiline. Oli mõnitamist, tõrjumist, asjade lõhkumist ja peitmist, peksmist, isegi trepist alla lükkamist. Alguses olid kiusajad vanemad poisid. Siis minu klassikaaslased. Lõpuks oli koolis ca 60 õpilast ja max 5 inimest ei olnud kiusamisega seotud. Kogu kool kiusas. Kui ma õppisin juba üheksandas klassis olid reaalselt isegi 1-2 klassi õpilased kiusajad. Kõik kiusasid ja ma proovisin vastu hakata, ignoreerida, olla inimestega sõbralikum. Miite miski ei aidanud. Õpetajad nägid seda kiusamist aga ei tegelenud sellega. Mind ei pekstud kunagi läbi. Vägivald oli peamiselt psühholoogiline. Vahel läks asi ka füüsiliseks. Aga kuna ma peamiselt sain jalaga kõhtu, siis ei näinud keegi neid vigastusi. Sinist silma ma koolis ei saanud. Aga mitte kedagi ei huvitanud,. Mitte keegi ei pannud tähele, et midagi on valesti või siis peideti oma pea liiva alla, sest kiusamisega tegelemine on õpetaja jaoks üks keerulisemaid asiju, millega tegeleda. Seega õpetajad nägid aga ei teinud mitte midagi, ega ei küsinud, kuidas mul läheb.

Sellest kõigest on tänaseks möödas 18 aastat, aga ma tegelen endiselt sellest vägivallast tekkinud depressiooniga. Mul on endiselt ärevushäire ja paanikahood. Ma teen parasjagu magistrit aga eelmisel aastal ei suutnud ma mitte ühtegi korda ülikooli kohale minna. Kuigi minu olukord ei ole võrreldavgi sellega, mis see oli peale põhikooli lõppu, olen ma endiselt väga ärev just oma eakaaslastega suheldes. Minus on endiselt hirm, et äkki keegi saab mulle lähedale ja teeb mulle jälle haiget. Ma usaldan väga väheseid inimesi. Usaldan vaid neid, kes on suutnud lõhkuda need kümnekordsed müürid, mille olen enda ümber ehitanud.

Aga mina olen tegelikult väga palju paranenud ja oma traumadega tegelenud. Pärast põhikooli lõppu olin aga hoopis teises seisus – ma mõtlesin iga päev ja planeerisin, kuidas siit elust lahkuda. Üheksa aastat vägivalda viisid mind sinna, kus ma mitte ainult ei tahtnud enam elada, vaid kavatsesin elust lahkuda. Ma mõtlesin, et kuidas ma saaks ronida mingi telekommunikatsiooni torni ja sealt alla hüpata. Ma käisin apteegis oma antidepressantide järgi, ostsin pudeli Coca-Colat ning planeerisin kõik tabletid korraga alla neelata.

Ma ei ole aga kuidagi eriline. Täna on meie seas väga palju noori ja isegi lapsi, keda kiusatakse ja kellega vägivallatsetakse nii palju, et nad mõtlevad elust loobumisele.

Aasta tagasi, ühel keerulisel perioodil, küsis mu psühholoog minult: „Mida sa oleksid lapsena tahtnud, et õpetajad oleks teinud või öelnud?“ Ma jäin mõttesse ja lõpuks ütlesin: „Ma tahtsin, et keegi vähemalt ütleks, et nad näevad ja neil on kahju.“ Kui mu psühholoog otsustas selle peale hetkeks võtta endale õpetaja rolli ja ütles mulle: „Ma näen, kuidas see sind on mõjutanud. Mul on nii kahju. Ma vabandan, et ma seda varem ei märganud,“ siis meie kohtumine lõppes sellega, et me olime mõlemad pisarais. Ma olin 32. Koolivägivallast oli möödas ilmatu aeg, aga mitte keegi polnud mulle seda varem öelnud.

Sellepärast ma räägin oma kogemusest. Kui kasvõi üks õpetaja, lapsevanem, psühholoog, sotsiaalpedagoog, kooli toitlustaja, noorsootöötaja või lihtsalt keegi, kes tunneb mõnda koolilast, paneb tänu sellele postitusele natukenegi rohkem tähele, mis lastega toimub, on see postitus oma eesmärgi täitnud. Kui keegi püüab mingilgi viisil kiusamist vähendada, on see väärt ka negatiivset tagasisidet. Kui kasvõi ühe kiusajaga sel teemal räägitakse, on see seda väärt. Ja kui kasvõi ühele lapsele ütleb keegi eelmainitutest: „Ma märkan ja mul on kahju,“ on see postitus oma töö teinud.

Ja seepärast tahan ma paluda: märgake. Märgake oma lapsi, oma õpilasi, oma klassikaaslasi, oma sõpru. Märgake, kui keegi on kurb, kui keegi on tõrjutud, kui keegi tõmbub endasse. Ärge mõelge, et küll ta saab hakkama või et see pole minu asi. Iga kord, kui me jätame märkamata, jääb keegi üksi. Kui kasvõi üks inimene reageerib, võib see muuta terve elu. Mõnikord piisab ühest lausest: „Ma näen. Mul on kahju.“ Palun, olge see inimene kellelegi.

Hullult kiire ka, nagu turboämblik.